Daytona juba iseenesest kohana on üks neist absoluutselt kõiki tehnikasportlasi-motoinimesi ühendavatest pühadest kohtadest. Ja sellisele kohal iseloomulikult on ka seal peetavad võistlused millegi poolest teistsugused.
Daytona Superkrossi võitu peetakse tähtsamaks kui teisi ning põhjus tegelikult polegi väga keeruline. See rada ühendab justkui mõlemad meie distsipliinid, superkrossi ja motokrossi.
Kuigi ta on ikkagi rohkem superkross kui motokross, siis läbi aegade seal üldjuhul on olnud edukamad härrad, kes kõik mingil hetkel on olnud ületamatud-erilised motokrossilegendid. Eurooplased näiteks arvavad vahest, et kui üldse proovida superkrossi siis võiks alustada Daytonast ja tegelikult selles peitub teatav tõde. Jah võib, kui sa oled Jeffrey Herlings. Millegipärast usun, et tema puhul see toimiks. Kuid nende huvitavate spekulatsioonidega minnes nüüd võistluse juurde, nägime siis mida?
Alustame meile tähtsamast, ehk siis Jörgen-Matthias Talvikust. Nagu ta ise mainis, rada oli väga tehniline, pehme ja midagi sellist mida ta polnud kunagi varem näinud.
Kvali I aeg oli väga napikalt, ehk siis suht täpselt TOP40. Sadas ka vihma ning sellisel puhul nagu ikka, kes on pidanud kvalifitseeruma teavad eriti hästi, eksida on lihtne ja segavaid faktoreid on oi-oi kui palju kiirema ringi ürituses. Kvali kahes paraku mõnel kutil õnnestus aja parandamine ja JMT jäi saatuse hoolde kohaga 41 ajasõitude kokkuvõttes. Õnneks kobistas ja vaba koht õhtuprogrammi tekkis.
Ajalugu sai tehtud. Esimene eestlane Daytonal ning nüüd siis läheme veelgi põnevama asja juurde. Lihtsalt niisama, et ohh ma teen kõvasti trenni ja muidu ka niisama hoian peal, tegelikult ei juhtu suurt midagi rohkem, kui niisama metsavahel sõitmine. Häid toetajaid on ikka vaja, kui pole kuldlusikas suus sündinud ja siinkohal oli siis Daytonas täiesti enneolematu sündmus, esimest korda startis AMA Supercross’il team, kelle tsiklid ja varustus oli täismahus Eesti kompanii värvides. RABACONDA! Väga väga cool ja uhke näha!
JMT sõidust veel, küll need main eventid tulevad ja kuigi kuskil sees kripeldab nagu krossimehel ikka mõni küsimus, on tegelikult mul vastupidiselt neile küsimustele hea meel, et Jörgenil püsib kindlameelsus seda superkossi asja korralikult selgeks saada. Samasugust kindlameelsust ka tema toetajatele!
Muidugi tahaks kirjutada pikemalt, kuid usun siiralt, et nii jätkudes me seda peatselt teeme.
Eelsõidud kulgesid üsna ootuspäraselt, sest kõik kes pidid nii öelda peale saama, need sinna ka said. Anstie eelsõidu võit oli ilus. Punase plaadi hoidja siiski ja selline asi natuke ülendab meelt ning seda on Max’il ikka vaja omajagu.
Main eventi start ja PC Kawasaki ning Star Yamaha oodatult rivistasid end ette. Deegan korraks annab lootust, kuid Mcadoo näitab kiiresti kohe kätte ja teine roheline Hammaker teeb sedasama. Tom Vialle alustab kuskilt 6-7 ja asub ennast ette pressima.
Kui aegade järgi oleks tahtnud ennustada, siis Mcadoo võit oleks pidanud justkui tulema, kuid see on Daytona ja hetkel, kui Vialle asus ennast nii öelda kaamera ette sättima, oli selge, et siin läheb asi põnevaks.
Tom’i liigutustest oli näha sellist väga „kodust” minekut. Kaheks sektsiooniks jaotatud kurviline osa, kus tavaliselt vasakult minnes pikas väliskurvis kippusid kõik pigem natuke kaotama, tegi Vialle ehtsat MXGP’d ja siis tuli Mcadool üks aps, mis viis Tom’i liidriks.
Põnevaid asju juhtus ka nende seljataga. Punase plaadi hoidja Anstie edenes peale keskpärast starti päris kenasti, kuid tulid väikesed vead mis jällegi viisid tahapoole. Deegan näitas väga suurt tahet nagu alati. Ei olnud kiirusega ehk kõige paremad lood kuid tahtega korvas palju. Sellest jäi siiski väheks Pro Circuiti Kawasaki duo vastu ning poodiumilt tuli välja jääda. Kes sõitu vaatasid nägid muidugi ka seda naljakat momenti, kus Deegan tegi kurvides veidi iluuisutamisest tuntud trikke.
Sõit oli lõpuni põnev. Team Kawasaki sitsis Vialle sabas siiski üsna tihedalt, kuid Vialle oli seekord see Tom Vialle keda oleme korduvalt näinud MXGP’l ja kirjutas selle Daytona võiduga ennast uhkelt Prantsuse Supercrossi väärikasse ajalukku ( minu andmetel esimene prantslane kes selle sõidu võitnud).
1. Tom Vialle KTM
2. Cameron Mcadoo KAW
3. Seth Hammaker KAW
4. Haiden Deegan YAM
1. Max Anstie 52
2. Cameron Mcadoo 51
3. Pierce Brown 51
4. Tom Vialle 49
5. Haiden Deegan 49
6. Coty Schock 48
Punktiseisule lisaks paar rida. 6 meest on hetkel tiitliheitluses. Järgmised kaks etappi tõenäoliselt teevad pilti selgemaks, kuid tegu on siiski 250 klassiga kus selge ei ole enne midagi kui viimane etapp sõidetud.
Heat 1 - Ken Roczen võtab stardi, tema järel Justin Barcia ja Benny Bloss Betaga ning paistab, et siin justkui midagi erilist loota pole. Roczen teeb kohe vahe sisse.
Kuid siis otsustab Ken algatuseks korraks pikali visata ja esimene eelsõit saab kohe mõnusalt vaatamisevääriliseks.
Ken saab kiirelt püsti, mööda pääseb vaid Sexton, seljataha tihedalt jääb Plessinger. Peab siiski nentima, et mõnevõrra üllatuslikult on Keni hoog absoluutselt teisest klassist ja peatselt möödub enam vähem korraga nii Sextonist kui Blossist ning seda vaadates jah, tekib selline tunne nagu oleks tegu vastutulijatega. Sama juhtub mõne aja möödudes ka Barciaga, kes sai veidi liidripositsiooni nautida.
Kuid Ken ei ole päris veatu. Pisikesed rütmiapsud ja teistest mööda pääsenud Sexton kohe sabas. Nende kahe vahel läheb lahti tegelikult hiiglama põnev võidusõit mis pakub mitmeid huvitavaid momente, et näha kuidas mehed kes on superkrossi spetsialistid oskavad nii rajast kui masinast ikka ühte kui teist välja võtta kui tarvis.
Ken järgi ei anna, Sexton pressib samuti ja siis juhtubki see, mis vahel juhtub. Ühe eelnenud etapi ajal tuli meelde Sextoni lause, kui ta oli just uue tsiklimargi peale asunud. Lause kõlas siis umbes nii, et selle tsikliga on mõnda asja lihtsam teha ja ise mõtlesin, et ainuke mõni asi mida paistab olevat lihtsam teha on kuuendal kohal sõitmine.
Nüüd aga oligi nii, et viimane ring ja lataki, lasi selle esiratta alt. Ehk siis see kuulus meme „tuck the front end” jne., see on ikka mehe enda teha mitte tsiklis pole asi.
Kuid jah, nii juhtub kui võetakse viimast ja siin pole miskit ette heita. Kõvasti parem kui teha seda „mõnda asja” ning Chase sai kiirelt püsti ja Keni järel teisena finisheeruda.
Heat 2 - Star Yamaha kihutab hooga stardis ees minema ja on rõõm näha, et pisike Justin Cooper on üha enam 450 käppa saanud. Paraku aga probleem mis on teda viimased aastad kummitanud jätkub. Seda hoogu jätkub mõneks ringiks ja kuigi vaikselt on neid ringe lisandunud, pole vorm siiski piisav suurte tegude tegemiseks. Kõigepealt lipsab mööda Eli Tomac ja siis kohe neist mõlemast Jett Lawrence kelle kiireim ring on mõlemast masendavalt pea 3 sekundit kiirem.
Kõik justkui annavad täiega, kuid siis selgub, et see on vaid kujutelm, nii vähemalt Jett seda näitas.
450 finaal
Nagu eelsõitudest oli näha, tuleb sõita wide open motokrossi superkrossi täpsusega. Ricky Carmichael, kes on raja autor, mainis, et see on parim Daytona rada läbi aegade ning muidugi nii autoriteetse arvamusega..., kes tahaks vastu vaielda! Kuid isegi sellest hoolimata ning eelsõite analüüsides ning süvenedes tuleb ainult takka kiita ka skeptilisemal isikul. Rütmiline eksimus ei tapnud sõitjaid ega saatnud koheselt läbivalgustus tüüpi uuringutele, vaid ehtsal superkrossilikul kombel lasi sektsiooni lõpuni loksuda ning järgmises jälle hoo üles võtta.
Väga hästi tehtud rada, eriti arvestades veel seda, et superkrossi mõistes oli tegu pehme pinnasega, lisaks veel muutlikud ilmastikuolud, mis õnneks küll püsisid suht head päeva lõpuks.
Seekord oli stardipuu tagused kaadrid 40 sekundit enne starti põnevad. Kõigepealt nägime, et Ken kickstartis Suzuki ühe löögiga. See oli rahustav. Küll aga oli suht närvesööv Jett Lawrence ümber toimuv.
Kell näitas juba 25 sekundit kui valmis saadi stardiabi, siis alles asuti rehvikatet maha sikutama, nii et enam-vähem nii öelda lendstart oli Jettil. Maailma kalleimate sõõrikute müüja sellest ennast häirida ei lasknud muidugi. Kadestamisväärt enesekindlus ja keskendumine enda asjale. Midagi see siiski muidugi mõjuda võis, kui kaks sekundit enne puu kukkumist veel üle õla vaatad.
Start läheb Sextonile, Tomac sabas, Lawrence kuskil 4-5, Roczen kuskil 7-nda kandis. Enne kui jõutakse whoopsideni on pilt juba selgem. Sexton, Tomac, Lawrence, Ferrandis, Roczen.
Esimesed ringid on Jett sõit veidi liimitu. Mõned asjad justkui tulevad, samas jällegi takerdub. Nii on Ken tal kohati täiesti sabas ning peale esimest nelja minutit on kaotus Sextonile juba 5 sekki, mis on ikka omajagu. Kuid siis saab Jett rütmi kätte ja pressib sappa Tomacile, kes on samuti veidi tempot tõstnud ja juhtub see mida oleme varemgi näinud. Jett sõidab mõlemast, seekord küll mitte päris korraga aga enam-vähem sama, mööda.
Sõita on veel pea 12 minutit. Tomac lükkab ennast nüüd küll „beast mode”. Paistab, et nii sidur kui gaas saavad maksimumkoormuse ja tsiklil on sinine suitsujutt taga, kuid Yamahale see ei mõju.
Mis toimub tagapool. Roczen paistab veidi tujutu nagu alati kui poodium pole käeulatuses. Ferrandis see eest teeb head sõitu ja möödub Kenist. Ennemini on ennast pikali visanud Humter Lawrence, kes loobus edasi sõitmisest, nüüd viskab ennast lisaks pikali Plessinger, kuid jätkab.
Jett on edu kasvatanud juba kuuele sekundile ning läheb sama trendiga edasi. 4 minutit enne lõppu läheb jälle põnevaks. Tomac on natuke tsiklit ja ennast jahutanud ning peale seda Sextonile sappa võtnud. Kaks ringi enne finishit, no ütleme see möödasõit on mõneti selline inimvõimete demonstratsioon. Igaüks, kes on punninud ja võidelnud kasvõi ühe korra elus neid viimaseid ringe, teab seda hinnata ja see Tomaci möödasõit Sextonist on selline hetk, kus üks lihtsalt võtab kogu jõu kokku ja teeb selle asja ära, samas kui ka teine ei taha grammigi alla anda.
Nendest veel tagapool aga oli näha traditsioonilist Webbi viimast ringi. Kui midagi muud ei saa, siis Keni kägistada pole ka paha ning selle ta ära tegi.
Jett võit tuleb üle 10 sekundi ülekaaluga ja see on ikka massiivne. Hooaja alguses mõned naiivsemad rääkisid perfect seasonist, kuid ilmselgelt seda pole kunagi juhtunud isegi nii öelda „kergema rivistuse” vastu. Kuid teha rookie hooajal algust võiduga, võtta enda kätte red plate ning võita Daytona on juba praegu vägagi perfektne sooritus ühe noore Austraalia kuti jaoks suurel Ameerikamaal.
1. Jett Lawrence - Honda
2. Eli Tomac - Yamaha
3. Chase Sexton - KTM
4. Cooper Webb - Yamaha
5. Ken Roczen - Suzuki
1. Jett Lawrence 160
2. Cooper Webb 150
3. Chase Sexton 147
4. Eli Tomac 144
5. Ken Roczen 133
Fotod: Feld Motor Sports, Inc.
Kuum ilm, niiskus, kiire rada ja probleemid tervisega ehk esimene etapp Brasiilias. Kuula videost lähemalt kuidas Harri võttis kokku esimese nädala kaugel Lõuna-Ameerikas.
